Miks sinu AI ikka sama viga teeb?

Ohtlikult hea mälu

Tahtsin endale AI-d, mis mäletaks kõike. Siis avastasin, et kõige ohtlikum AI-mälu ei ole tühi. See on mälu, mis mäletab Sind enesekindlalt valesti.

Üks väike vale eeldus

Minu personaalse AI-tööruumi nimi on Sofia. Ühel hetkel tegi ta täiesti loogilise oletuse: kui olin talle uue sõnumi saatnud, siis järelikult olin tema eelmise vastuse läbi lugenud.

Ma ei olnud. Kirjutan mõtteid tihti järjest välja ja loen vastuseid hiljem. Sofia võinuks selle väikese eksimuse tõttu hakata mulle uuesti pakkuma tööd, mis oli vahepeal juba tehtud, või siduda mu mõtte vastusega, mida ma polnud veel näinud.

Pisiasi? Ühe korra küll. Kolmandal korral enam mitte.

Uus prompt ei ole õppimine

Tavaliselt parandame AI-d uue promptiga: „Ei, ma mõtlesin hoopis seda.” Vastus läheb paremaks ja liigume edasi. Järgmisel nädalal alustame sama vea juures uuesti.

See pole õppimine. See on nagu näidata uuele kolleegile igal hommikul uuesti, kus kohvimasin asub.

Parem prompt annab parema vastuse täna. Parem parandus võib anda parema partneri homme.

45 muudatust, 23 reeglit

Ühe 12-päevase katse jooksul puudutas Sofia kõige olulisemate tööreeglite faili 45 Git-muudatust. Selle perioodi lõpuks oli alles 23 elavat reeglit.

Need polnud 45 ilmutust mäetipult. Mõnda reeglit täpsustasin mitu korda, mõne ühendasin teisega ja osa kustutasin hiljem ära. See meenutab rohkem skulptori tööd: natuke siit maha, üks vale eeldus sealt välja ja siis vaatad, kas järgmine vastus läks päriselt paremaks.

AI-Partner ei saa kunagi päris valmis. Aga ta saab sama reha otsa aina harvemini astuda.

Paranduse lihtne vorm

Minu kõige lihtsam paranduse vorm on: „Kui juhtub X, tee Y, sest Z.”

Näiteks: „Kui Tauri saadab uue sõnumi, ära eelda, et ta luges vahepealseid vastuseid, sest tema kirjutamise ja lugemise järjekorrad liiguvad eraldi.”

Seejärel palun AI-l reegli oma sõnadega tagasi öelda. Panen selle püsivasse tööjuhendisse ja järgmine sarnane olukord on test. Kui sama viga kordub, polnud reegel piisavalt hea — või parandasin vale probleemi.

Kui Sinu AI-tööriist püsivaid juhiseid ei hoia, tee endale kasvõi üks paranduste dokument ja anna see olulise töö alguses kaasa. Pole nii seksikas kui „maagiline superprompt”, aga töötab märksa paremini kui kümnendat korda ohkamine. :)

Mälu peab oskama unustada

Ka parandusi ei tohi lihtsalt lõputult kuhjata. Parandamata AI-mälu meenutab kontoriseina, kus iga endise juhi kollane märkmepaber kehtib siiani seadusena.

Kui tulin üks kord poriste jalanõudega kööki, ei tähenda see, et olen „inimene, kes käib alati poriste jalanõudega köögis”. Hea mälu peab eristama üksikut juhtumit, korduvat mustrit ja teadmist, mis enam ei kehti. Vahel ei ole vaja AI-le midagi juurde õpetada. Vahel tuleb tal aidata midagi unustada.

Kontekst ei anna õigusi

Ettevõttes muutub sama küsimus veel tähtsamaks. Kogu firma Drive’i AI-le andmine on nagu kallata raamatukogu uue töötaja lauale ja öelda: „Nüüd tunned meid.”

Ei tunne. Ta ei tea automaatselt, milline dokument kehtib, kelle arvamus see oli, mis oli ajutine mõte ja mida tal üldse kasutada on lubatud. Rohkem konteksti annab AI-le rohkem võimekust, mitte rohkem õigusi.

Seepärast alustaksin ühest päris tööst, ühest korduvast veast ja ühest parandusest, mille kadumist saab kontrollida. Alles siis lisaksin järgmise töö.

Mõõda kadunud vigu

Ära mõõda ainult seda, mitu faili AI läbi luges või kui targalt ta vastab. Mõõda, mitu korduvat viga kadus, mitu vale oletust tuli nähtavale ja mitu korda pidid sama asja uuesti selgitama.

Järgmine kord, kui AI eksib, ära vajuta kohe regenerate. Küsi: „Millise püsiva reegli peaksid Sa sellest parandusest järgmise korra jaoks õppima?”

AI-Partner ei sünni hetkel, mil ta annab geniaalse vastuse. Ta sünnib siis, kui Sinu „ei, nii see ei ole” jätab süsteemi jälje.